Tagasiside

Kursus meeldis ja loengud üldiselt ka meeldisid. Vahepeal oli ka teemasi, millega olin ise juba tuttav, või mida me teistes ainetes juba käsitlenud olime, kuid nagu õeldakse, kordamine on tarkuse ema. Tegelikult sain juba tuttavatel teemadel natuke teadmisi ikka juurde ka ja blogi kirjutamiseks teema uurimise tõttu jälle natuke targemaks.

Tänu kursusele hakkas huvitama mind küberkaitse teema.

Meeldis, et pidime blogi kirjutama. Ma pole kunagi blogi ise kirjutanud, sest pole mingit otsest motivatsiooni, ideed või teemat olnud, kuid nüüd oli põhjust ja sain selle tunde kätte. Kuna kirjutamine väga välja mul ei tule, siis oli natuke hirm terve aeg, et kursakaaslased ja muud inimesed loevad mu kirjutatut ja mõtlevad, kui lolli juttu mõni ikka toota suudab. Ehk siis väike rambipalavik ja adrenaliinilaks.

Aitäh !

Essee #3 Elu ilma sotsiaalse tarkvarata

Sotsiaalne tarkvara on veebipõhine tarkvara, mis võimaldab inimestevahelist e-suhtlust. Sellise suhtluse eesmärgiks on tavaliselt ideede või mingi materjali jagamine, samuti ühine elektrooniliste materjalide loomine. *

Võrreldes aegadega, mil sotsiaalset tarkvara kasutusel polnud, liigub info tänapäeval äärmiselt kiiresti. Peale selle on üle veebi suhtlus odavam kui vana hea telefonikõne. Seega tänu sotsiaalsele tarkvarale on info liikumine kiire ja odav. Kas pole mitte mugav? Kuna sotsiaalne tarkvara on kasutusel igapäevaselt, on sellega inimesed kõigest mõndade aastatega ära harjunud. Siiski on see inimese muutnud ka laisemaks ja tekitanud veel hulga probleeme, mis on seotud just sellega, et ollakse vahel ka sõltuvuses e-suhtlusest. Mis juhtuks aga siis, kui sotsiaalne tarkvara üldse ära kaoks?

Inimesed suhtlevad aina enam virtuaalsel pinnal. Üle interneti on hea võtta ühendust näiteks mõne kaugeks jäänud tuttavaga, kes elab kuskil teises riigis. Kuigi on see mugav abivahend kiiremaks suhtluseks ja infovahetuseks, ei ole paljud inimesed sellest aru saanud. Tihti nad muud ei teegi. Selle kahjulikkuse üle on spekuleeritud palju.

Facebook ja selle laadsed leheküljed on inimesed endasse imenud. Enam ei pea oma sõpradeltki küsima, millega nad parajasti tegelevad, sest isegi tuttavate kohta leidub ebavajalikke infodetaile, mis neil parajasti teoksil on. Kuigi taolised postitused isegi huvitavad pole, sirvib inimene ikkagi neid. Mõnikord päevas näeb ta ühte ja sama postitust mitmeid kordi. Isegi, kui tal on vaja midagi asjalikku teha, siis iga natukese aja tagant tehakse ikkagi jälle see sotsiaalmeedia lahti. Ka endal on raskusi kogu essee kirjutamise vältel mitte vaadata Facebooki, kas keegi on kirjutanud või mitte.

Nutitelefonid ja muud vidinad aitavad ainult kaasa taolisele sõltuvusele. Noortepeod tänapäeval näevad välja päris tobedad, keegi eriti omavahel ei suhtle, kõik istuvad kuskil telefon käes ja sirvivad jälle seda sama sotsiaalmeedia portaali. Võimalik, et osad suhtlevad isegi telefoni kaudu sõnumineerides, kuigi viibivad samas ruumis.

Suhtlemine virtuaalsel tasandil, näiteks sõnumineerides Facebookis, ei ole vahetu suhtlemine ja kaotab paljusi emotsioone ja hääletooni nüansse suhtlemisel ära. Siis ei saagi aru, kas keegi mõtles õeldut pahaselt, naljaga või lihtsalt neutraalselt. Kui suheldes ei jõua kohale teise tõeline ja siiras emotsioon, kui ei teata, kuidas teine inimene õeldut võtta võib, ei teki mingit intuitsiooni või taktitunnet, kuidas inimestega suhtlema peaks.

Kui inimene ei arenda enda suhtlemisoskust, karismat ja taktitunnet suheldes, võib ta päriselus hätta jääda. Tänapäeval veel nii kaugeks inimesed pole jäänud, et ka näiteks tööintervjuud või muud tähtsad vestlused ja kõned puhtalt kirjutades toimuksid. Aga kes teab, kauaks meil on ressursse, et elu mugavusi töökorras hoida. Võib-olla juba paari aasta pärast toimub midagi katastroofilist, nii et me jääme ilma kogu elektrist ja muudest kütustest, mida seni kasutanud oleme. Alles siis tuleb ilmsiks see, mis on tõesti oluline: inimestega läbi saamine ja oskus teisele õigesti läheneda.

On võimalik, et elu ilma sotsiaalse tarkvarata oleks veidi kvaliteetsem, sest paarkümmend aastat tagasi pidid inimesed ilma selleta hakkama saama ja kõik jäid ellu. Kui see nüüd järsku peaks ära kaduma, siis oleks kindlasti raske sellega harjuda, kuid inimene teadupoolest on võimeline kohanema. Arvan, et selline muutus võiks rahvast isegi natuke tugevamaks teha nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Siiski on sotsiaalsel tarkvaral palju eeliseid, seega loodan, et inimesed ajapikku leiavad tasakaalu päriselu ja virtuaalelu vahel. Ükski asi liiga suures koguses pole hea.

_________________________________________________________________________________Best party ever

I forgot my phone

_________________________________________________________________________________

Allikad:

* : http://et.wikibooks.org/wiki/Sotsiaalne_tarkvara

Pilt: http://weknowmemes.com/2013/05/parties-nowadays/

Video: http://www.youtube.com/watch?v=OINa46HeWg8

Essee #2 Mina kui autor

Vaadates endi ümber, on iga väike osa sellest kellegi poolt välja mõeldud. Kõik pildid, mida internetiavarustes, tänavatel, kunstinäitustel ja igal pool mujal  on kellegi poolt tehtud. Samuti muusika, mida igapäevaselt raadiost kuuleme, filmid televisioonis ja kinos, iga kirjandustükk on kellegi poolt välja mõeldud. Iga teose teine pool on selle idee ja mõte. See keegi, kes eelpool mainituid genereerib, on autor. Sellest järeldub, et ühel teosel võib ka mitu autorit olla, sest igal teosel on erinevaid külgi : idee ja teostus.

Alati on iga erineva aspekti autorid ära mainitud. Filmides jooksevad lõputiitrites alati ekraanilt läbi, kes oli rezissöör, kes produtsent, erinevad tehnikud ja muud tähtsad inimesed, kes filmile kaasa aitasid ning kelleta poleks film üldse kinoekraanini jõudnud. Samuti on igale muusikatükile Miks on üldse oluline ära märkida viide autorile?

Alates sellest ajast, kui tavainimesel tekkis võimalus erinevaid asju ise salvestada on üks probleem aina kasvanud. Vanasti lindistati näiteks raadiost muusikapalu kassetile, jagati neid sõpradega ja keegi ei teinud teist nägugi. Seda tehti ka filmide salvestamisel VHS lindile. Aga miks mitte, kui tänu sellele sai ihaldatud muusikapala või filmi täiesti tasuta ja ei pidanud poes raha maksma selle eest. See üks probleem selles seisneski, et kui konkreetse teose eest raha välja ei käidud, jäid muusika- ja filmitööstused oma rahast ilma.

Tänapäeval on kõik palju arenenum, meil on olemas internet, kus väga-väga palju erinevaid teoseid on täiesti tasuta kättesaadavad kõigile tõmbamiseks. Tegeletakse piraatlusega.

Tegelikult ei ole selline tegevus päris legaalne. Siiski tegeletakse piraatlusega aktiivselt ning erinevad sellega võitlevad seadused kedagi ei heiduta. Selle tõttu on väga paljud inimesed iseendale teadmatult kriminaalid.

See teema on üks paras pähkel.

Piraatlust võrdsustatakse vargusega, mis on minu arvates vale. Piraatluse tõttu jäävad artistid ja muud tegelased rahata. Kahju küll, kuid mina ütleks, et kõik artistid ei olegi minu raha väärt.
Kunagi, kui ilmus selline nähtus nagu seda on raamatukogu, oldi samamoodi ähmi täis, et kirjanikud ei saa enam raha ja kirjandusteoseid enam ei ilmu, kui kõik inimesed saavad tasuta ligipääsu raamatutele. Siiski nii ei läinud.

Väga suure osa on kõige muutumises ja selle probleemi süvenemises on andnud interneti võidukäik. Failide jagamine on tänu sellele lausa liiga lihtne.

Arvan, et oleme jõudnud ajastusse, mil erinevad artistid peavad end rohkem tõestama, pingutama. Isiklikult oleksin täiesti vabalt nõus ostma mõne meelepärase artisti plaati või tema kontserdile minema, kui ma olen saanud algul vaadata ja kuulata, kas mulle üldse meeldib tema stiil, tema sisu. Kui ma olen veendunud, et ta on tõesti hea, siis ma tahan ka talle head, ning ostan tema kunstiteose.

Sest nagu ka raamatud välja ei surnud, ei sure ka muusika-filmitööstus. Inimesed tahavad omada teoseid, mis neile tõesti meeldivad. Pealegi on täiesti võimatu kontrollida seda, kas inimeste vaheline failide jagamine ja suhtlus internetis on seotud piraatlusega või mitte. Selleks, et teada saada millega on tegu, peab sisu vaatama. See on siiski väga vale ning on vastuolus fundamentaalse õigusega nagu seda on privaatsuse austamine. Ning nagu ka tekst ütleb, on inimeste privaatsuse austamine tähtsam, kui suurte tööstuse õiguste kaitsmine. Seega on piraatlusega võitlemine sama nagu võitleks tuuleveskitega. Privaatsuse rikkumisega tehtaks suurem kuritegu, kui piraatlusel lasta edasi vohada.

Põhiliselt arvan ma, et praegune seaduste sätestus ei ole ajakohane, ning seda tuleks kindlasti muuta. Internet on oma olemuselt igasuguse informatsiooni jagamine, ning praeguste seaduste kohaselt aitaks sisuliselt ainult interneti sulgemine asjad lahendada. Seda ilmselgelt teha ei saa.

Arvan, et kuna laialdasele levikule internetis, ja selle pea, et võimatule peatamisele, ei ole mõtet kade olla ning enda tehtud teostele jätaksin võimaluse vabalt levida, kuid samas tahaksin, et minule oleks mõni viide. Viitamise põhiline idee ilmselt ongi see, et kõik ikka teaks, millise geniaalsuse peale just mina tulin.

Kindlasti on oluline see, et autor tasustatud saaks, sest ta siiski võib-olla teenib suures osas oma teostega leiba, kuid arvan, et see pole siiras variant millegi loomiseks. Ideede teostamise põhiidee peaks olema selle levitamine kõigile, teistega jagamine.

Essee #1 Tark mees taskus

Tehnoloogia on aegade jooksul arenenud ning viimastel aastatel on areng aina kiirem. Paar kümnendit tagasi, mil arvutit, kui seesugust kasutama hakati, ei osanud mitte keegi ilmselt unistadagi sellest, et arvutid ja üldse tehnoloogia nii kaugele arenevad, kui need tänaseks seda teinud on. Tehnika suudab meid pidevalt üllatada oma uute võimaluste ja arenguga. Erinevaid tehnikaimesi on palju, kuid antud hetkel keskenduksin just mobiilsetele esemetele.

Nagu ikka ajalugu näidanud on, on sõjatööstusele pandud alati suurt rõhku ja võimalikult hästi rahastatud. Iseenesest on see mõistetav, sest sõjas on vaja vaenlasega alati kompetentne olla, et sammuke teistest ees olla. See tagab kindluse, et saavutatakse lahinguväljal võit. Selle tõttu on erinevaid tehnoloogiavaldkondi arendatud. Näiteks arendati tankide kiirust, ehitati tuumarelvi, õhuvägi jne. Ajapikku on erinevaid leiutisi ka sealt tavainimeste igapäevaellu toodud.

20.sajandi algul leiutati Saksamaal traadita telefon, mis algul oli jällegi sõjarongides kasutusel. Aastaks 1925 kinnitati selle kasutus Saksamaa tavarongiliinile, mis oli eksklusiivne esimese klassi reisijate mugavuseks. Sealt edasi 40-ndates hakati neid juba ka autodes kasutama.

1947 aastal hakkas firma AT&T (St.Louis, USA) pakkuma mobiilset telefoni teenistust (Mobile Telephone Service, MTS). AT&T pakkus oma teenust umbes sajale erinevale linnale, millest kokku tuli umbes 5000 klienti, kes tegid nädalas umbes 30000 kõne. Korraga sai ainult 3 erinevat kõne terve linna peale teha, ning kõne alustamiseks, pidi ühenduma kõigepealt operaatoriga, kes suunas kõne õigesse kohta. Kõne ajal rääkimise ja kuulamise vahel pidi nuppu vajutama. Lisaks sellele kõigele oli tol ajal taolise mobiiltelefoniga rääkimine üpris kallis, ning kõne tegemiseks pidi ligi 30 minutit ootama.

Sealt hakkas mobiiltelefon vaikselt arenema tänapäeva suunas. Hakati pakkuma odavamat ja kättesaadavamat mobiiltelefoni teenistust. Varsti ei pidanud enam operaatoriga ühenduma, et kellelegi helistada ning rohkem kõnesi sai korraga teha. See aitas kaasa sellele, et aina enam arendati mobiiltelefone vastupidavamateks, mugavamateks. Kõik arenes kuni esimeste Nokia, Motorola, Ericssoni telefonideni. Alates umbes 90-ndate lõpust on mobiiltelefonide areng väga kiiresti kasvanud.

Algul ei olnud mobiiltelefonidel üldse ekraanigi, kuid peagi sai osta telefone, millel oli monokromaatiline ekraan. Kõige populaarsem mobiiltelefon selle ekraaniga oli Euroopas Nokia 3310. Peagi vahetus monokromaatiline ekraan hoopis värviliste ekraanide vastu. Samamoodi arenes mobiiltelefonide mahutavus ja multifunktsionaalsus. Sai erinevaid mange mängida (Snake, Prince of Persia), kalendrit kasutada, raadiot kuulata.

Telefonide areng oli imetlusväärne, samamoodi ka erinevate mudelite valikuvõimalus. Mida aeg edasi, seda rohkem erinevaid mudeleid tekkis lettidele, ei osanudki enam valida, millist telefoni võtta, mida jätta.

Peagi ilmusid telefonid, mis suutsid käia internetis (WAP), ning maailmas orienteeruda (GPS). Ka väga halva kvaliteediga kaameratelefonid alustasid oma võidukäiku. Need olid üsna algelised variandid võrreldes tänapäevaga, kuid tol ajal vägagi hinnas ja muljetavaldavad lisad. Aastal 2003 tuli esimene 3G telefon Nokialt.

Nutitelefonid alustasid oma võidukäiku iPhone’I tulekuga aastal 2007. Sealt algas põhiline telefonide areng selles suunas, milleks nad tänaseks kujunenud on. Selle telefoniga saab internetis käia, pilti teha, mange mängida ja kõike muud. On nalja visatud, et kas helistamisvõimalust ikka olemas on.

Tõepoolest, nutitelefonid võimaldavad tänapäeval väga palju erinevaid asju teha. Üldiselt puutetundliku ekraaniga nutitelefoni eripäraks on internet võimalus. Ükskõik, kas Wifi või mobiilne internet. Ainuüksi see annabki meie tavalisele telefonile just selle, mis teeb temast nö targa mehe taskus. Kui on vaja teada, mis kell buss sõidab, on kohe võimalus vaadata oma nutitelefoniga sõiduplaane. Kui on vaja mõnd fakti teada või midagi muud vaadata, pole probleemi, nutitelefoniga saab neid asju kõike Googeldada. Autoga sõites saab oma nutitelefone GPS seadmena kasutada. Võimalused on piiritud!

Nutitelefon on kõige enam seade, mis ühendab nii paljusi asju. Ta on telefon, kaamera (tänapäeval nt. Samsung Galaxy Note 3 kaamera on lausa 13mp!), arvuti, mp3 pleier, mängukonsool, facebooki masin, kalender-märkmik. Rääkimata sellest, kui õhukesed need seadmed on (alla 1 cm). Viimase aja tõusev trend on oma nutitelefoni kasutamine poes pangakaardi asemel. Lihtsalt on vaja oma nutitelefoni alla laadida ja installeerida rakendus, mis on ühenduses pangaga, ning NFC lugeja, mis on telefoni sees, võimaldab telefonil lihtsalt kaardimakseterminali puutudes ühenduda pangaga, et tehing ära teha.

Kindlasti on tulevikus nutitelefonidel veelgi arenemisvõimalusi. Ei või isegi ette kujutada, kuhu nad võivad areneda. Nagu ka tol ajal, kui mobiiltelefonid alles tuure koguma hakkasid, poleks keegi arvanud, et praeguseks hetkeks on need võimsad 4-tollised puutetundliku kirka ekraaniga, mis võimaldab internetis surfata (tolle aja inimene : ‘’Internet?’’) ja kõike muud vahvat.

Järgmiseks sammuks peaks olema puutetundlik OLED ekraaniga seadmed, mida saaks painutada. Ilmselt ei lähe kaua aega, kuni telefon või meie tark mees taskus hoopis randme ümber on.

Digitaalfotograafia

1) Pilt liikumatust objektist õues või ruumis.

Pilt on tehtud ilusal päikesepaistelisel päeval. Võimalik, et pilt on tulnud natuke tume, kuid üldiselt leian, et peale pildi võib-olla, et mitte just kõige professionaalsema värvimanipulatsiooni pole väga vigagi(eks me kõik õpime). Tehtud Canon 400D peegelkaameraga, objektiivi kahjuks ei mäleta.

2) Pilt liikuvast objektist ruumis. Näiteks liikuv koduloom, liikuv-hüppav laps.

Pildil on mulisevast veest läbipaistva veekeetja sees. Tehtud on see pilt mobiiltelefoniga ja selle tõttu pole saanud õiget säriaega kasutada, vesi võiks natuke vähem udu olla.

3) Pilt kiiresti liikuvast objektist õues.

Mis oleks kiiremini liikuv objekt õues kui mitte kutsikad, kes on mänguhoos. Suhteliselt keeruline oli tabada head ja selget pilti, kuid paar head pilti ka sai erinevate kaamerasätetega mängides tehtud. Ilm oli pilvine, ning selle tõttu on pilt vist natuke kollakam, kui õige oleks. Pilt on tehtud jälle Canon 400D kaameraga, ning objektiivi kohta jällegi andmed puuduvad.

Isiklikult ei armasta automaatreziime, ning meeldib kaamerasätetega mängida. Samas on minu mobiiltelefonil ainult automaatsätted, ka teeb päris kenasi pilte.

Multimeedium kodus

Hetkel on minul kodus Samsungi nutiteler, Samsungi sülearvuti ja endal on Samsungi tahvelarvuti-telefon. Samuti on mu peres kõigil Samsungi nutitelefonid. Need kõik on DLNA-sertifikaadiga.
Siiani oleme saanud kõik mugavalt oma videosi, filme, muusikat ja pilte oma telefonidest läbi Samsung Link rakenduse vaatada ja kuulata saanud.
Siiski võiks meil olla ka näiteks Samsungi pesumasin. Algul oli naljakas mõelda, et milleks mul ikka vaja on kaugjuhitavat ühendust oma pesumasinaga, kuid samas on hea, kui nutitelefon oskab mulle märku anda, et ''jou, pesu sai valmis'' ja saan need õigel ajal välja võtta ja edasi kuivatisse visata, mitte masinasse kopitama jätta.
Samuti tundub sisekaameraga külmik veidi veider, kuid kui mõelda, et saadki poes kõik vajalikud ostud kiirelt ära teha ja kodus ei tule ebameeldivaid üllatusi, et mingid asjad on veel puudu, siis tundub see päris asjalik. Eriti veel tänapäeva kiire tempo juures. Kellel on siis aega tagasi poodi jalutada/sõita 20 minutit sinna ja 20 minutit tagasi.

Kuigi kõik need uued lahendused ja mugavused tunduvad kõik veidrad, siis tegelikult, kui hakata mõtlema, tulevad osad siiski suureks kasuks igapäevaelus.

Blurtopia

Blurtopia on põnev ja huvitav rakendus, mille funktsioon on lasta kasutajal vastata igapäevaelus tekkinud pseudoprobleemidele igal ajal, igas kohas. Küsimustele, milliseid kingi tööle jalga panna, mis pidi peaks tualetipaberirulli paigutama ning milline pizza-topping hea on, saab selle rakendusega kindlasti vastatud.